Harry August on surivoodil. Jälle. Ükskõik, mida ta ka ei teeks või milliseid otsuseid ta ka ei langetaks, jõuab ta ikka tagasi sinna, kust alustas: ta sünnib uuesti lapsena, kes mäletab kõiki oma eelmisi elusid. Mitte kunagi ei muutu mitte midagi. Vähemalt seniajani. Kui läheneb Harry üheteistkümnenda elu lõpp, ilmub tema voodi juurde väike tüdruk, kes ütleb: „Ma oleksin peaaegu hiljaks jäänud, doktor August. Ma pean saatma sõnumi.“ See ongi lugu sellest, mida Harry teeb edasi, mida ta tegi enne ja kuidas ta üritab päästa minevikku, mida ta ei saa muuta, ja tulevikku, mida ta ei saa lubada.
Parajalt kaasahaarav raamat. Ei ütleks, et nüüd ühe õhtuga raamatu läbi ahmiks, aga kapile seisma ka ei jäänud.
Raamat on ühe mehe seiklustest ja tegemistest, kes mäletab kõiki oma eelmisi elusi ning peale surma sünnib ta jälle ja jälle samas kohas, samal kuupäeval, samade vanemate lapsena.
Olen isiklikult natuke Marveli ja DC Comicsi filmide vaataja ning see raamat sobituks minu meelest üpriski nende maailma. Juba raamatu keskpaigaks on selgelt välja joonistunud kaks peategelast- üks heade poolel ja üks kurjam. Sealt edasi käib kassi ja hiire mäng nende kahe vahel.
Mulle meeldis, et veel paar päeva peale raamatu lugemist ma aeg-ajalt mõtisklesin aja ja ruumi üle. Olen peaaegu alati lootusrikkalt arvanud, et peale surma me sünnime uuesti, kuid mitte kunagi ei ole ma lähenenud sellise nurga alt, et mis siis, kui me sünniksime uuesti ja uuesti samasse aega mitte a’la aastasse 2200.
Olgu, tegemist on ikkagi ulmežanriga, kuid tore ju, kui raamatud mei mõtlema või mõtisklema panevad
