Paar sõna autosõidust, sest minu abikaasa nimetas seda loovjuhtimiseks. Kiirusepiirangust keegi kinni ei pea. Kiirteedel sõidetakse umbes 140-150km/h. Esimesed veerand tundi on päris hirmus kõrval istuda, aga ühel hetkel harjud kiirusega juba ära. Suunatulede näitamine on valikuline, aga kõik saavad aru, kes kuhu ja millal tahab ennast reastada.
Põhjaranniku kiirteel sõites on hästi palju sildasid ja tunneleid. Võiks öelda, et kiirtee kulgeski tunnel-sild-tunnel-sild rütmis. Tavalist teed oli üsna vähe.
Lõuna- ja idarannikul me kiirteedel ei sõitnud, kuid teed olid ikkagi üpris head. Möödasõitudeks kasutati ära kõik sobivad hetked, see, kui teel oli üks või kaks pidevat joont möödasõitu ei takistanud. Korraks ajas juhtme kokku see, kui meie ees oli üks politsei. Politseist sõitis pideva joonega mööda üks “master”. Jäime korraks hetke kinni, et mis nüüd juhtub. Midagi ei juhtunud. Järgmine hetk pani politsei topelt pidevast joonest 70alal 120ga mingist teisest autost mööda ja nii see ralli seal käis. Kiirus võeti alla vaid mõningatel arusaamatutel lõikudel, millest me muidugi lõpuks aru saime. Tegemist oli kiirusemõõtmise lõikudega, kus mõõdeti lõigu keskmist kiirust. Päris kaval lahendus- ei olegi nii, et kihutad ja siis enne kiiruskaamerat võtad hoo maha. Neid lõike aga oli ainult paar ja need kestsid vaid mõned kilomeetird. Ülejäänud tee kulges ikka loovjuhtimisel.
